Tantsustaari naisvõimlejad osalesid Tantsupeol “ISEOMA”

Iseoma enda juurdega,
taevaga ja tuultega,
järvede ja voortega,
ikka hingelt noortega.

/Jaan Pehk/

Need sõnad on meile tänaseks väga tugevalt nii pähe kui ka südamesse pugenud. Lisaks laulusõnadele saadavad meid veel pikalt kõik need tunded ja emotsioonid, mis sellel teekonnal meile osaks said.

Tantsupeo rännak algas meie jaoks juba 2023. aastal, kui õpetaja Greete märkas uudist tantsupeole registreerimise lõpptähtaja lähenemisest ja viskas osalemise idee õhku ka Tantsustaari kolleegidele, kellel ei olnud “jah” sõna ütlemise ja oma 100% pühendumise osas pikalt vaja mõelda. Oktoobris registreeris Greete meie kollektiivi naisvõimlejate rühmana ning 2024. aasta kevadel algas põhjalik õppimine ja harjutamine. Ilusate ilmadega harjutasime kevadel ja suvel õues, sügisel kolisime oma heade koostööpartnerite saalidesse Via Fitness spordiklubis ja Laagri Tennisekeskuses.

9-kuulise ühise harjutusperioodi jooksul õppisime selgeks kaks liigitantsu ja kolm ühistantsu, kohanesime mitmete kavade muudatustega, puresime end läbi kavade juhistest, vaatasime sadu kordi ette antud videoid, osalesime kõikidel infopäevadel ja koolitustel, küsisime kümneid küsimusi, analüüsisime enda videoid, parandasime kostüüme ja lehvikuid, tegime 5-tunniseid lisatrenne ja 2025. aasta aprillis olime valmis särama Viimsi Koolis toiminud ettetantsimisel. Ettetantsimisele läksime ühiselt tundega, et oleme omalt poolt teinud kõik ja olenemata tulemusest, olime juba ette enda üle uhked nind südames oli rahu. Sisse pandud suur töö kandis ikkagi ka vilja, sest saavutasime ettetantsimisel suurepärase tulemuse ja pääsesime tantsupeole! Nüüd tuli vaikselt edasi harjutada, kohaneda uute muudatustega ning oodata juuli algust ja ühisproove koos teiste tantsupeole pääsenud võimlejatega. Proovinädal väljakul oli pikk, pisut pingeline ja päris väsitav, mis aga ei kustutanud kuidagi seda rõõmu, mida nii suurest ja imelisest üritusest osa saamine tekitas. Esimese proovi segadused hakkasid iga järgmise prooviga selgemaks saama ja Kalevi staadioni harjutamised andsid juba iga korraga enesekindlust juurde. Proovide vahel tõid meile rõõmu ühiselt veedetud puhkeaeg, peosupp, kohuke ja loomulikult jäätis, mida sai nädala jooksul süüa rohkem kui küll.

Viimaks jõudsid kätte ka kauaoodatud esinemised publikule, mida saime teha kokku neli korda. Võimlejana tantsupeol üles astuda, oli kuidagi eriti eriline. Saime olla iga tantsupeo etenduse esimesed ja oodata uhkelt peo algust ISEOMA logo joonises, seejärel esitada kava “Tulemise tunne” ning võtta vastu esimesed rahvatantsijad. Võimlejate teine kava “Tuul” puudutas ilmselt kõikidel pealtvaatajate ja ka tantsijate südant. See kava oli väga ilus, aga välistingimustes ka väga nõudlik ning kohati raske. Olime ikka mures, kuidas me tuulega “Tuult” tantsime, sest ilmateade lubas lausa tormi, mis lõpuks meid ikkagi nii tugevalt ei kõigutanud. Võimlejate liigijuht Kersti Kull jagas meiega ka suurimat komplimenti, mis temale öeldi “need naised ei esine, see tuleb neil kusagilt sügavalt seest”. Saime kava eest palju ilusat tagasisidet ka teistelt tantsijatelt ja kokkuvõttes võib öelda, et suurt pingutust ja pühendumist nõudvatest asjadest saavad tulla ainult erakordsed teod.

Tantsijate jaoks lõppes pidu 5. juulil toimunud meeleoluka rongkäiguga. Siinkohal täname Nõlvaku Lasteaeda, kes väga lahkelt meile oma ilusaid seelikuid kasutada andis ja saime nii kena komplektiga väärikalt Tantsustaari esindada. Vihm, mille ilmataat kenasti tantsupeolt eemale hoidis, karastas meid just rongkäigu päeval ja teekond Luise tänavalt Lauluväljakule kulges koos kerge sajuga. Vihmast hoolimata oli meil ikkagi väga tore! Kaasaelajaid oli terve rongkäigu ulatuses tänavatel niiiiii palju, “Elagu Tantsustaari naisvõimlejad” kõlas korduvalt ja teepeal oma sõprade, pere ning tuttavate kohtamine võttis kohati pisarad silma.

Rõõm hinges ja uhkus südames sammusime Tantsustaari Naisvõimlejate silti kõrgel hoides laulukaare eest läbi ning tegime veel ühe grupipildi, sõime viimast korda peosuppi ja jäätist ning läksime imelist laulupidu nautima.

Suured tänud, armas Greete, et meid sellele teekonnale tõid ja nii suure pühendumusega meid juhendasid! Aitäh, Kristiina, Sigrit, Maria, Signe, Elina, Daniela ja Eerika, et esimesest päevast alates pingutasite, alati kohal olite, kaasa mõtlesite ja üheskoos midagi nii erilist korda saatsite! Aitäh, Kersti Kull, et meid usaldasid ja juhendasid! Aitäh, Tantsu- ja laulupidu ning kõik kaasvõimlejad ja -tantsijad! See kogemus oli igas mõttes positiivne ja edasiviiv.

Ja nagu ikka, siis süües kasvab isu. Meil on juba ees ootamas uued väljakutsed, uued üritused, uued esinemised ja kindlasti ka uus tantsupidu kolme aasta pärast.